Asub Jõgeva vallas Vilina külas Laiuse mäel Laiuse voore põhjaosas.

Laiuse siniallikas on Vooremaa kõrgeima mäe, 144 meetrise Laiuse mäe lael turbaga täitunud kihil. Asub mäe otsas kükitava sookese keskel ning on kohalike andmete kohaselt 18 meetrt sügav. Silmaallikaks nimetatud allika vesi pidavat parandama nägemist.

Seda allikat kutsutakse muistendeis Kalevipoja kaevuks.

Muistendid

1) Laiuse kirikust õhtu poole seisab Laiuse mägi, kelle lõunepoolist jagu Vilina mäeks kutsutakse. See mägi langeb õhtu poole järsku alla, kust koormatega väga vaene üles ja alla saada, sest tee käib just kõige kõrgemast kohast üle. Põhja, hommiku ja lõuna poole lähäb ta pikkamisi laiemaks. Selle mäe peal on palju aukusid ja orge, mis nõnda sügavad on, et mõne seest kuival suvelgi vesi süütumaks ära ei kau. Vilina mäe peal on Kalevipoja säng. Aukude ehk lohkude seast on iseäranis üks ju vanast ajast saadik kuulus. See org või lohk on peaaegu kolmenurgeline, 70 sülda pikk ja 50 lai ja praegu kasvab ta ümber väikene lepik. Vihmasel ajal kiigub see väikene sookene nagu häll, kus midagi suuremat ei kasva kui sammalt ja vähä jõhvikaid. Kesk sood on veeauk, mis peaaegu kolm jalga pikk ja kaks lai; vesi on sinine, kust see auk ka nime saanud, sest teda kutsutakse Siniallikaks. See allikas oli vanast ümberringi väga kuulus, sest ta võis rahva usu järele vihma ja põuda saata ja sellega viljaikaldust ja -õnnistust anda. Oli põuaaeg, siis käisivad teda kolm ühenimelist leske naist jutluse ajal puhastamas ja laiale kiskumas. Igalühel pidi aga labidas, reha, konks, leivamurikas ja lauluraamat kaasas olema. Vihma ajal aeti allikas jälle kinni, ja kohe mõjus. Kord kiskusivad kolm leske Anne allika väga lahti, ja vihm läks varsti liiale. Naistel oli vana valu taga, sest igamees tahtis neid selle eest nuhelda. Teine kord tulivad jälle kolm naist kaugelt allikat puhastama, aga kui nad Sootaga kõrtsi juurde saivad, tuli kirikurahvas kirikust välja ja nende teekond oli asjata. Räägitakse ka veel, et kolm ühenimelist leske meest allikat on võinud puhastada. Kord katsusivad need allikat puhastada; et nad aga enne kirikut sinna saivad, pidivad nad Sootaga kõrtsis parast aega ootama, kus nad ülearu napsi võtsivad ja jutluse aja mööda lasksivad minna. Kord tahtis rahvas Siniallika sügavust ära mõõta. Nad sõlmisivad seks mitu pikka köit kokku, panivad kivi otsa ja lasksivad siis alla. Aga kui köis välja tõmmati, ei olnud kivi enam otsas. Nüüd lasksivad nad kividega täidetud paja alla, aga välja tõmmates nägivad nad ehmatades verise oina pea paja asemel köie otsas. (Mõned ütlevad vasika, teised jälle inimese pea.) Nad tahtsivad veel kolmat korda katsuda, aga siis hüüti allikast: «Kui veel lasete, siis langete kõik ise alla.» Allika sügavus jäi teadmataks.
M. J. Eisen, Esivanemate varandus, lk. 20—22. Vt. Vilina Kalevipoja säng, muist. 187; Ilmjärve sügavus, muist. 330.
M. J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, lk. 46—47; saksa keeles: H. Jannsen, Märchen und Sagen des estnischen Volkes, 1k. 76—77 = Fr. Bienemann, Livländisches Sagenbuch, 1k. 34—35.

2) Laiuse Siniallikas
Ennemuiste kurnanud põud väga sagedasti maad ja rahvast. Inimesed kaebanud igal aastal põua üle. Vanataat kuulnud kaebtust, otsustanud abi saata, vähemalt Laiuse elanikkudele, kus põud iseäranis vaeva teinud. Ühel päeval vajunud sinine pilv Laiuse mägede vahele alla orgu ja täitnud mõne silmapilguga sealse loht. Kui pärast vaatama mindud, nähtud: seal vesi täiesti taevakarva sinine ja keeb nagu allikast üles. Eks Vanataat lasknud sinna allika tekkida sinise veega. Sinise vee pärast hakatud allikat Siniallikaks hüüdma ja seda nime kannab allikas praegugi. Siniallika tekkimisega kadunud Laiuse elanikkude kaebtus. Uus allikas annud ümbrusele karastust ja kosu. Uue allika abil võinud elanikud ilmugi oma tahtmise järele muuta. Sadanud liig palju, läinud kolm ühenimelist lesknaist allikale ja katsunud ta avaust vähemaks teha. Sedamaid vähenenud ehk lõpnud suur sadu. Kui aga põud maad ja rahvast koormanud, pidanud niisama kolm ühenimelist lesknaist Siniallikale minema seda rookima. Rookimiseks võetud labidas, reha, konks ja leivatükk kaasa, uuemal ajal isegi lauluraamat ja mindud pühapäeval jutluse ajal allikat puhastama. Puhastamise järele saadud sedamaid sadu. Korra puhastanud naised liig palju Siniallikat. Varsti hakanud iga päev nagu oavarrest sadama. Suur sadu hävitanud vilja hoopis ära. Kogu lõikus kippunud hävinema. Laiuse elanikud saanud naiste üle hirmus pahasteks, tahtnud neid allikasse visata allikasoonte sulgumiseks. Naised katsunud, kuidas rutuga võinud allikasuu sulguda. See sulgumine mõjunud. Kange sadu korraga otsas. Laiuse elanikud tahtnud korra Siniallika sügavust mõõta. Sõlmivad mitu köit teineteise külge, kivi otsa, lasevad allikapõhja. Ei tunne aga allikal mingisugust põhja all olevat. Tõmmavad köie üles. Ei midagi köie otsas. Teist korda mõõtma. Seovad paja köie otsa. Välja tõmmates näevad kohkudes: verine oina (siku) pea paja asemel köie otsas. Tahavad sellegipärast veel kolmat korda mõõta. Seovad katla kivi otsa. Korraga kuulevad kedagi alt allikast hüüdvat: «Kui te mõõtmist järele ei jäta, toon teid kõiki siia alla mõõtma!» Hirmul jooksevad mehed Siniallikalt koju. Sest ajast peale ei julge keegi enam Siniallika sügavust mõõta.
M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud I—III, lk. 21—22 (11).

3) Laiuse Siniallikas
Laiuse mäe peal näitab minu meelest nagu kokkulangenud ja täisuhutud Kalevipoja kaev olema, heake lai, madal, mätline ja vesine org, keskpaik on sile ja samblaga kaetud. Olgu kevade vesi kõrgem, sammal keskpaigas seisab ikke vee peal. Kord läinud lehm pulliga allikasse ja vajunud põhja. Pandud siis väike pada pika nööri otsa, kivi patta, ja lastud allikasse, aga ei põhja all ühtigi. Aga sest ei ole veel küll, et ta sügavus teadmata on. Ükskord põuasel suvel olevat kolm leske naist Viljandimaalt Siniallikat rookimas käinud. Selle järele hakanud vihma sadama, nii et jõed tõusnuvad. Kui sadu õige liiale läinud, maetud allikas kinni, siis jäänud sadu ka üle. Nõnna rääkis mulle üks vana taadike, ütles ennast ka samblahunnikut näinud allika jeare peal. Peavad veel meiegi ajal mõned noored neiud seal vahest silmi pesema, jo nad seda ikke tervise või ilu pärast teevad, sest muidu puhastamise pärast ei oleks just tarvis sinna minna pesema. Niisama on ka üks püha altar Pedja jõe kaldas Ellakvere küla kohal. See on üks auguline ja kortsuline raudkivi nagu kärg, jalga kolm igapidi suur. Selle peale olevat veevaimudelle lihavärsket ohvriks viidud. Et nüüd jumalateenistuse paigad ligi olid, siis ei võinud matmisepaigad ka mitte kaugel olla. Need on: Kalmu mägi, Kabelimägi, Kalmu lepik, Palu mägi, Ulja mägi, Aru heinamaa mägi, Mädasopi mägi, Kruusamägi, Koosamägi, Marjamägi, Meara mägi, Lehmamägi, Titemägi, Kitserautaja kaev, Püha jäätmaa, Raba taga.
EKS 8° 2, 701/3 < Laiuse, Jõgeva v., Ellakvere k. — M. Kolluk (1879).